Suure narratiivi jälil

Kirjutasin mullu 10. detsembri Äripäevas ilmunud kolumnis, et erakondade valimislubadustes pole selgeid kaugemaid eesmärke ja suuri visioone. Võrdlesin Taavi Rõivase toona väljakäidud peamist valimislauset, 300kroonist lapsetoetust, Andrus Ansipi omaaegse kõrgelennulise fraasiga Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmisest. Olin mures, et kõik parlamenti pürgivad erakonnad lendavad kuidagi madalalt ja on takerdunud pisiasjadesse. Poolteist kuud on möödas, üht-teist on muutunud ja ehk veel muutumas.

Reformierakond, toetus 32% (EMORi detsembri andmed)

Taavi Rõivas tuli jaanuaris välja n-ö suure narratiiviga, mille võib häbi tundmata Andrus Ansipi kunagise loosungi kõrvale tõsta. Reformierakond tahab meist nüüd teha Uue Põhjamaa, mille julgeolek on igaveseks kaitstud, mille rahvaarv kasvab ja mis on sama jõukas kui Soome. Kuigi oponendid on sellist vägevat narratiivi igast küljest naeruvääristanud, usun siiralt, et sellisest sõnakasutusest on kasu. Ütlevad ju need paar lauset kujundlikult ja täpselt just seda, mida iga valimiskasti juurde minev kodanik kõige olulisemaks võiks pidada.

Rõivasele võib küll ette heita, miks ta ei tulnud oma visiooniga välja juba kevadel, kui valitsuse moodustas. Narratiivi sõnastamiseks kulus tervelt üheksa kuud. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Teisalt võib tunduda, et eesmärk on tekkinud alles pärast seda, kui programm tervikuna juba valmis. Miks muidu ei leia programmist suundi või alameesmärke, mis otseselt suurele narratiivile viitaksid? Kolmandaks sobiks täpselt samamoodi sõnastatud suur eesmärk ka mis tahes teise valitsusesse pürgiva erakonna programmi preambulaks. Kuid esmaavastaja au jääb siin Reformierakonnale ning küsitluste järgi on nemad täna ka kindlad valimiste favoriidid.

Veel torkab silma, et liberaalse erakonna kohta on antud palju vasakpoolseid lubadusi, nagu näiteks õpetaja alampalga tõstmine 1500 eurole või kolmanda lapse toetus. Sellega ilmselt lüüakse üle osa sotside toetajatest, kuid võidakse valmistada pettumust liberaalse maailmavaatega valijaile. Programmist leiab ka lause, kus erakond enam ei välista riigi poolt laenu võtmist, mis viitab senisest paindlikumale suhtumisele rahandusse.

Keskerakond, toetus 23%

Keskerakonna puhul on programmilistest eesmärkidest palju tähtsam Edgar Savisaare isik. Kui näiteks Savisaar peaks pärast valimisi loovutama juhtohjad Kadri Simsonile või Jüri Ratasele, võib poliitikas koita täiesti uus olukord.

Kampaaniat jälgides on Keskerakonna kandev idee n-ö alternatiivi pakkumine Reformierakonnale. Võrreldes Uue Põhjamaaga on see negatiivne loosung selgelt magedam. Samas teame, et Keskerakond võtab oma häältesaagi niikuinii, ükskõik, millised on nende valimisloosungid või programm.

Programm on neil vähem populistlik, kui olin eeldanud. Oodatud astmelise tulumaksu ja üleriigilise tasuta transpordi kõrval leiab ka riigivõlakirjade võimaliku emiteerimise ning mõne muu päris asjaliku ja isikupärase mõtte. Ehk kui savisaarlus Keskerakonnast välja filtreerida, siis võiks neist tulevikus täitsa asja saada.

Sotsiaaldemokraadid, toetus 21%

Sotsid on maha mängimas võimalust teha hiilgav valimistulemus kui kõige värskem, ausam partei. Nende loosung või narratiiv Inimeste Eesti jääb eriti Reformierakonna kõrval kahvatuks. Programm on küll tulvil ilusaid ideid, kuid puudu jääb usutavusest. Jätkuvalt ei veena nende arusaamad majandusest.

Just sotsid oleksid ju võinud võtta eeskuju näiteks Rootsis võimu võtnud vasakpoolsetest ja pakkuda viimaste eeskujul mahukaid riiklikke investeerimisprogramme. Oleksime saanud ehk isegi usutavama analoogi Uuele Põhjamaale. Praegu ei saagi aru, kas nad toetavad mõistuspärast riigireformi või panustavad tõemeeli kõikvõimalike regulatsioonide kasvule. Programmis on selgelt kirjas maksutõus 1600 eurot ületavalt sissetulekult ning võimalik täiendav maks dividendidelt. Sellega minnakse aga otsejoones mõjuka vähemuse rahakoti kallale, mis pole just kuigi mõistlik valimiseelne taktika. Parema tulemuse saavutamiseks oleks sotsidel hädavajalik tulla enne valimisi välja mõne uue, selge ja lööva mõttega.

IRL, toetus 16%

IRL on seni olnud luuseri rollis. Erakonnaga on liitunud terve galerii tuntud ajakirjanikke, aga seni pole see neid punase laterna rollist välja toonud. Erakond on panustanud ühele kaardile, milleks on tulumaksuvabastus alla 500eurosele sissetulekule. Kuid kandva idee jaoks on seda liiga vähe ja isegi seda vähest pole suudetud esitada piisavalt veenvalt.

Praeguse toetuse puhul jääks IRL marginaalse mõjuga paremparteiks, kellel poleks lootustki Reformierakonna kõrval kuidagi pildile pääseda. Kui tõesti tahetakse siin mingit muudatust, siis on neil viimane aeg jalad kõhu alt välja võtta ning oma kampaaniat muuta ja võimendada. IRLi programmis on näiteks radikaalne riigireform, samuti haldusreform, mille jõulisel väljamängimisel oleks võimalik tõsiseltvõetavalt Reformierakonnale vastanduda.

Ma kuulun nende hulka, kellel täna veel eelistust pole ja ilmselt teen lõpliku otsuse vahetult enne valimisi. Ootan, et erakonnad suudavad mind veel positiivselt üllatada. Lisaks parlamendierakondadele ei välistaks ka alternatiive ning loodan, et ei pea pettumuse tõttu valimistest loobuma.